Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Ma tahtsin luua enda jaoks ruumi, mis oleks kõigest tühi - kus oleksin ma üksinda või ehk siis kahekesi. Endaga kahekesi. Ma kujutasin end paadiga vee peal ulpimas. Teinekord jälle mööda lõputut lagendikku uitamas või maas vedelemas. Ümberringi poleks muud kui silmapiir. Ainult mina ja silmapiir. Omaette. Mul on ainult oma mõtted ja arusaamad. Kas siis olekski vaja millestki aru saada!? Ei oleks tähti ega teksti, keegi ei räägiks ega kirjutaks. Kui ma nõnda oleksin. Ei oleks selgitusi ega vahendamist. Ma poleks kellegi jaoks kasulik. Olen iseendale, iseenda jaoks. Ma poleks mitte kellegi ega millegi poolt välja nõutud. Minu abi ei vajaks keegi, minu puudumine ei kurvastaks kedagi. Ja kõik oleks vaikne.

Nõnda olen ma loonud oma tühjuse. Või leidsin ma selle!? Seal on avar ja rahustav. "Mu diivan on lainetel triiviv paat" ( ütles keegi). Ma olen ümbritseva muutnud pulbitsevaks meremassiks. Ainult kalad jätsin alles. Nad ei häälitse ega küsi. Võibolla ainult filosofeerivad omaette. Kõik ülejäänu matsin maa alla. Ma kõnnin sellest kõigest üle ja keegi ei näe mind. Üksinda oma maal. "Ma usun, et inimlik kujutlus ei ole leiutanud midagi, mis ei oleks tõsi, olgu siis selles ilmas või mõnes teises" (Gerard de Nerval).

Kui ma maalisin, siis niimoodi ma mõtlesin. Maalisin oma mõtteid, korjasin end kokku ja tõrjusin muu kõrvale. Vähemalt tahtsin ma seda nii. Unustada plaanitsetus ja kohustatus. Tahtsin aega seisma jätta, sest selle kiire vool muutub vahepeal väljakannatamatult tajutavaks. Ma tahtsin, et tulevik ja olevik seguneksid, kaotada ajadimensioonid, et poleks eelnevat ega järgnevat, et oleks vaid seisev "nüüd".

Siin paberil on tekst ja mina räägin, kuid maalisin ma just selleks, et poleks vaja kõneleda, et saaks olla vaikuses, kuidagimoodi tekstiväline. Siis ei tundunud see vastuoluline. Kui jälle oma mõtteruumi siseneda, ei näiks samuti miski vasturääkiv. Ma ei ole ajakirjanik. Mina maalin. Mina mõtlen oma mõtteid, määrin valget lõuendit ja loon oma ruumi (mõtteruumi), oma koha, kus olla. Niimoodi saab olla üksinda. Ja siis ei ole enam olemas head ega halba, pole ka head ega halba maali. On ainult mõtted.

Minu bakalaureuse töö pealkiri on "Mõtted", sest see oli ainus mõeldav pealkiri. See pole teooria, vaid puhas mõtisklus. Töö koosneb kahest maalist mõõtmetega 3 x 2,5 m., materjaliks akrüül, õli, süsi, lõuendil.